Teadustöö

Teoreetiline Taust

Keeleökoloogia

Ökoloogia on teadus organismi seostest teda ümbritseva keskkonnaga, samuti sellest kuidas säilitada keskkonna loomulikku mitmekesisust ja tasakaaluseisundit avatud maailma tingimustes. Keeleökoloogia mõiste võttis kasutusele Einar Haugen artiklis „The ecology of language" (1972). Ta defineeris keeleökoloogia kui „keele ja teda ümbritseva keskkonna vastasmõju uurimise", mõeldes keskkonna all ühiskonda, mis seda keelt ühena oma koodidest kasutab.

Tänapäeva kõige tuntuima keeleökoloogia mudeli töötas 1990ndate algul välja ameerika keelesotsioloog Joshua Fishman. Tema mudel tugineb suures osas Haugeni põhimõtetele, kuid keskendub kitsalt keelevahetuse keelelistele aspektidele. Fishmani olulisim panus on keele põlvkondliku edasikandumise seadmine keelevahetuse võtmeküsimuseks.

2003. aastal koostas UNESCO töörühm prof Matthias Brenzingeri juhtimisel keele vitaalsuse ja ohustatuse hindamiseks raamistiku, mis vaatab keeleökoloogia problemaatikale mõnevõrra avaramalt kui Fishman.

Veelgi avaramalt ja ökoloogilisemalt käsitleb temaatikat etnolingvistilise vitaalsuse teooria, mis tekkis 1970ndate lõpul (tuntumad teoreetikud on Howard Giles ja Richard Bourhis). Erinevalt teistest keeleökoloogia raamistikest võimaldab etnolingvistilise vitaalsuse teooria näidata keelekogukonna enda aktiivset rolli keele säilimise ja keelevahetuse protsessis.

Etnolingvistilise vitaalsuse teooria edasiarendusena on Martin Ehala esitanud keelelise jätkusuutlikkuse teooriat, mis lähtub eeldusest, et keelekogukond on kooslus, mis oma toimimise kaudu taastoodab ennast. Varasemate teooriate analüüsi põhjal liigitab see teooria keelekogukonna jätkusuutlikkust mõjutavad tegurid kolme suurde klassi: 1) väliskeskkonna tegurid, 2) sisekeskkonna tegurid, ja 3) etnolingvistiline vitaalsus. Peamised ohud keelekogukonna jätkusuutlikkusele tulenevad muutustest väliskeskkonnas. Väliskeskkonna muutustele tõhusaks reageerimiseks püüab keelekogukond võimalikult täielikult välja arendada oma sisekeskkonna. Võime oma sisekeskkonda arendada ja väliskeskkonna muutustele reageerida sõltub kogukonna vitaalsusest. Seetõttu on just vitaalsus jätkusuutlikkuse säilitamise seisukohalt keskne tegur.

Keelekeskkond

Lähtudes Haugeni definitsioonist, et keeleökoloogia on „keele ja teda ümbritseva keskkonna vastasmõju uurimine", on uuringu keskseks mõisteks keelekeskkond.

Keelekeskkond on territoorium, mida asustavad keelekõnelejad ja mitmesugused organisatsioonid ning institutsioonid ning mida iseloomustab püsiv keeleline korrastatus (ingl language regime), mis on erinev ümbritsevate keelekeskkondade keelelisest korrastatusest.

Keeleline korrastatus on stabiilne keeleliste praktikate muster mingis kindlas keelekeskkonnas, eriti eri keelte kohalolu ning kasutamine niihästi kõnes kui ka kirjas:

Keeleline korrastatus mõjutab keelekõnelejate praktikaid, kuid on omakorda mõjutatud nendest praktikatest endist.

Keelekeskkond on põhiline tegur, mis mõjutab keele kestlikkust.

Keele kestlikkus

Keele kestlikkus on keelekogukonna võime püsivalt säilitada ja kaitsta oma olemasolu eristuva identiteedi ja keelega kollektiivse üksusena. Keele kestlikkus tähendab kogukonna identiteedi ja keele püsivat põlvkondadevahelist edasikandumist, jätkusuutlikku rahvastiku taastootmist, aktiivset ühiskondlikku organiseeritust, sotsiaalset sidusust ja liikmete emotsionaalset sidet oma kollektiivse identiteediga. Keele kestlikkuse kao tagajärjeks on keelevahetus.

Muutused keelekeskkonnas on keelevahetuse peamiseks põhjuseks. Siinkohal võib tõmmata paralleeli biosfääriga: bioloogilised liigid surevad välja, kui nad ei suuda keskkonna muutustega kohaneda. Erinevalt bioloogilistest liikidest, kes saavad vaid kohaneda muutuvate tingimustega, on keelekogukonnad võimelised oma tegevusega keskkonda mõjutama ja sellega oma kestlikkusele aktiivselt kaasa aitama.

Keelekeskkonna olemuse määravad arvukad tegurid. Etnolingvistilise vitaalsuse teooria järgi mõjutavad eri keelte eksisteerimist ja kasutust kolm peamist ühiskondlike tegurite kategooriat: 1) demograafilised tegurid, 2) keele institutsionaalne tugi ja 3) keele staatus.

2003. aastal sõnastas UNESCO ekspertide töögrupp keele vitaalsuse ja ohustatuse raamistikus üheksa keele vitaalsuse hindamise võtmeindikaatorit, mis määravad keele kestlikkuse:

  1. põlvkondadevaheline keeleülekanne,
  2. kõnelejate koguarv,
  3. kõnelejate osakaal rahvastikus,
  4. olemasolevate keelevaldkondade arengusuunad/trendid,
  5. uute keelevaldkondade ja meedia vastuvõtt,
  6. (keele)hariduse ja kirjaoskuse omandamiseks koostatud õppematerjalid,
  7. riiklikud keelehoiakud ja -poliitikad,
  8. kogukonnaliikmete hoiakud oma keele suhtes ning
  9. dokumentide hulk ja kvaliteet.

Lisaks neile saab keelekeskkond olulisel määral mõjutusi ka kõnelejate hoiakutest, väärtushinnangutest ning uskumustest, st kõneleja orientatsioonist ühe või teise keele suhtes. On tõsiasi, et ka samasuguste tingimustega keelekeskkonnas säilitavad keele paremini need, kel on keele säilitamise suhtes positiivne hoiak kui need, kelle hoiak keele suhtes on keelt vähem pooldavam.

Uuring

Uurimisprobleem

Eesti keelekogukonna väiksuse, rände ning suureneva majandusliku ja poliitilise lõimumise tõttu võib üleilmastumine eesti keelekogukonnale avaldada tugevamat ja kiiremat mõju kui suurematele kogukondadele. Et keele ohustatuse temaatika on meediaaruteludes jõuliselt esiplaanile kerkinud, on see ühtlasi kaasa toonud vajaduse süstemaatiliste uuringute järele, et hinnata ohustatust objektiivselt ning tasakaalustada mis tahes poliitilisi manipulatsioone selles küsimuses.

Keelte jätkusuutlikkus sõltub väga avarast mõjutegurite kogumist, mis hõlmab demograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi, kultuurilisi, sotsiolingvistilisi, hoiakulisi, diskursiivseid ja teisi mõjurite rühmi. Ökoloogiline lähenemine nõuab nende mõjutegurite (koos)mõju mitmetahulisemat analüüsi. Et need tegurid on eri keelekeskkondades erinevad, tuleb eesti keele kestlikkuse analüüsiks keskenduda kõigile olulisematele keelekeskkondadele, kus eesti keelt kasutatakse. Selline süstemaatiline lähenemisviis võimaldab meil näidata, kuidas eri faktorid toetavad (või ei toeta) eesti keele kestlikkust igas uuritavas keskkonnas, ning määrata nende suhteline mõju.

Senini on suurem osa keeleökoloogilistest uuringuist keskendunud väga ohustatud keelte uurimisele, mistõttu keeleökoloogia teooriat ei saa otseselt rakendada suurema kõnelejaskonna ja arendatuma keelekeskkonnaga keelte uurimiseks. Sellest johtuvalt on eesti keele kestlikkuse uuringu üheks eesmärgiks arendada välja selline universaalne keeleökoloogia teooria, mis suudaks esile tuua keele kestlikkuse põhimõtted laiemas mõttes.

Põhieesmärgid

Uuringu peamiseks empiiriliseks eesmärgiks on eesti keele kestlikkuse laiapõhjaline analüüs, millel on neli alameesmärki:

  1. kirjeldada olulisemaid keelekeskkondi, kus eesti keelt kasutatakse, ning tegureid, mis neid keskkondi kujundavad;
  2. analüüsida, millisel määral mõjutab keelekeskkonna iseloom kõnelejate keelevalikuid;
  3. analüüsida, kuidas mõjutavad keelehoiakud kõnelejate keelevalikuid;
  4. kirjeldada keelekeskkondade, keelevalikute ja hoiakute mõju keele kestlikkusele tervikuna.

Tuginedes erinevatest keelekeskkondadest saadud empiirilistele andmetele ja nende analüüsile, seab uuring teoreetiliseks eesmärgiks arendada keeleökoloogia teooriat.

Uuringu tähtsamateks väljunditeks on:

  1. Keele kestlikkuse uurimismetoodika käsiraamat, mis sisaldab küsimustikke, intervjuude läbiviimise protokolle, analüüsiprotseduure koos metodoloogiliste kommentaaridega (2015)
  2. Eesti keelekeskkondade andmebaas võimalike võrdlusuuringute aluseks, longituuduuringute lähtekohaks ja agendipõhise arvutisimulatsiooni sisendiks (2016, täiendamine pidev).
  3. Eesti keelekeskkonna agendipõhine simulatsioonisüsteem, koostöös TTÜ uurimisrühmaga prof Kuldar Taveteri juhtimisel (2017, edasiarendamine pidev).
  4. Rahvusvaheline kutsutud osalejatega keeleökoloogia teoreetiline tööpaja 2016. aastal ja suurem rahvusvaheline keeleökoloogia konverents 2019. aastal.
  5. Eestikeelne monograafia „Eesti keele kestlikkus", mis on mõeldud laiale haritud lugejaskonnale, poliitikakujundajatele ja haridustegelastele (2018).

Publikatsioonid

Ehala, Martin (2014) Principles of language ecology. I. Kull, K. & Lang, V. (eds) Estonian Approaches to Culture Theory. Approaches to Culture Theory 4, 2-21. University of Tartu Press, Tartu.

Ehala, Martin, Anastassia Zabrodskaja (2014). Ethnolinguistic Vitality and Acculturation Orientations of Russian Speakers in Estonia. In Ryazanova-Clarke, L. (ed) The Russian Language outside the Nation, 166–188. Edinburgh, Scotland: Edinburgh University Press.

Klaas-Lang, Birute (2014). Comment va la langue estonienne au début du XXIe siècle? Etudes finno-ougriennes, 44, 31-58.

Seotud projektid

Eesti keelekeskkonna agendipõhine simulatsioonisüsteem.

Koostöös TTÜ uurimisrühmaga prof Kuldar Taveteri juhtimisel töötatakse EKKAMi empiiriliste andmete ja teoreetilise keeleökoloogia mudeli põhjal välja agendipõhine simulatsioonisüsteem, mis järgib võimalikult täpselt reaalse Eesti inimgeograafilisi, sotsiaalseid, etnilisi ja keelelisi eripärasid. Eesmärgiks on luua umbes 1000 agendiga Eesti keelekeskkondade virtuaalne mudel. Simulatsioonisüsteem peab võimaldama agentide omavahelist sõltumatut kommunikatsiooni keelevaliku tasandil, see tähendab, et agendid on võimelised muutma oma keelevalikut oma keeleoskuse piires lähtuvalt suhtluspartnerite keelevalikutest ja organisatsioonide esitatavatest keelenõuetest. Agendid on võimelised täiendama oma keeleoskust, kui süsteem tekitab neis piisavalt motivatsiooni. Samuti võimaldab simulatsioonisüsteem modelleerida agentide põlvkondade vahetust ja sellega kaasnevat keele põlvkondlikku ülekannet. Kuna agendid toimivad autonoomselt, siis tähendab see, et simulatsiooni käivitamisel hakkavad keelekeskkonnad agentide tegevuse tagajärjel muutuma. Muutes simulatsiooni käigus mõningaid süsteemi parameetreid (eeskätt keelepoliitikast sõltuvaid muutusi, nagu hariduskeel) on võimalik jälgida ja analüüsida selliste otsustuste võimalikke mõjusid. Simulatsioonisüsteemi baasil luuakse populaarteadulik nn tõsine arvutimäng, mis aitaks kaasa keeleintegratsioonile Eestis nii eesti-vene kui ka eesti- inglise teljel.