Ainestik

Keelekeskkonnad

Varasemates uuringutes on Eestis eristatud nelja keelekeskkonda:

  1. pealinn Tallinn, mida iseloomustab laialdane mitmekeelsus;
  2. Ida-Eesti linnad, mida iseloomustab vene keele domineerimine;
  3. väikese venekeelse vähemusega (15–30%) linnad ning
  4. ülekaalukalt eestikeelse rahvastikuga linnad ja maapiirkonnad.

Kuigi Eesti kogukondade arv väljaspool Eesti territooriumi on märkimisväärne, kuuluvad need kõik ühte keelekeskkonna tüüpi, mida iseloomustab ülekaalukalt mitte-eestikeelne keskkond. Väljaspool Eestit keskendume suurima eestlaste osakaaluga keelekeskkonnale välismaal — Soomele, sest seal toimuval on eesti keele kestlikkuse seisukohalt oluline kaal.

Mitmekeelne Tallinn

Tallinn pealinna ja suurima rahvaarvuga omavalitsusena on riigi prestiiži- ja võimukeskus. Tallinn ja selle ümbruskond annab poole riigi sisemajanduse koguproduktist, mis peegeldab tööjõuturu olukorda ja väljendub ka elanike heaolus.

Tallinna elanike arv on veidi alla 394 tuhande, 54% elanikest on eestlased, 37% venelased, 3% ukrainlased, valgevenelasi on alla 2% ning ülejäänud etnoseid on alla 1%. Vene emakeelega inimesed on elama koondunud Lasnamäele, Põhja-Tallinnasse ja Haabersti linnaossa. Ligi pool Tallinna eestlastest ja enam kui kolmandik Tallinna eestivenelastest peab oma kontakte teise rahvusrühmaga väga väheseks.

2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse andmetel oskab 53,1% Tallinna püsielanikest eesti keelt emakeelena, ülejäänutest oskavad pooled eesti keelt võõrkeelena ja pooled eesti keelt ei oska. Eesti keele oskus on põlvkonniti erinev: kui pensioniealistest ja vanematest elanikest ei oska eesti keelt üle kolmandiku, siis 15–19-aastastest on eesti keele mitteoskajaid rahvaloenduse andmetel vaid alla kümnendiku.

Tallinna üldhariduskoolide 1.–3. kooliastmes õpib vene keeles u kolmandik pealinna koolilastest, eesti keelekümblusklassides käib ligi 7% sama vanadest õpilastest. Gümnaasiumiastmes on asi keerulisem: enamus noortest õpib 60–100% ulatuses eesti keeles, vene õppekeelega ainete osakaal erineb kooliti. Keskmiselt iga viies ettevõte Suur-Tallinnas on välisomanduses (vähemalt 50%); kõige suurem osakaal on välisosalusega ettevõtetel finants- ja kindlustussektoris. Suurimad otseinvesteeringud Eestisse tulevad Rootsist ja Soomest. Sellest tulenevalt kasutatakse paljude rahvusvaheliste firmade piiriüleses sisesuhtluses peale inglise keele ka rootsi või soome keelt, mis tähendab, et firmade töötajad on nende keeltega kontaktis või kasutavad neid sageli. Tallinnas (ja Harjumaal) on üle viiendiku neid, kes valdavad vähemalt kolme võõrkeelt — see on Eesti kõrgeim näitaja.

Tallinna keeleökoloogiat mõjutab ka nii sise- kui välisturism. Umbes pooled väliskülastustest moodustavad ühepäevakülastused. Eestis tervikuna ja ka Tallinnas on ülekaalus Soomest saabuvad turistid. Erinevalt teistest Eesti keelekeskkondadest on Tallinna tavapärasele eesti-venekeelsele keelemaastikule turistidest tulenevalt lisandunud inglise ja soome keel.

Venekeelse enamusega linnad

Venekeelse enamusega linnad on Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve, Jõhvi, Maardu ja Paldiski. Enamik neist asub Ida-Virumaal. Kuigi haridustase on Ida-Virumaa linnades suhteliselt kõrge, pole suudetud hariduslikku potentsiaali majanduskasvuks rakendada, ka vähene eesti keele oskus võib seletada tagasihoidlikumaid töö- ja karjäärivõimalusi. Ida-Virumaa aasta keskmine töötuse määr on peaaegu kahekordne võrreldes Eesti keskmisega. Siiski kuuluvad nii Narva kui ka Kohtla-Järve Eesti mitmekülgseima majandustegevusega omavalitsusüksuste hulka. Majandusliku võimekuse makronäitajate (nt SKP) poolest on Ida-Virumaa Tartu- ja Pärnumaa järel küllaltki edukas jäädes siiski Harjumaast SKP mahu poolest kaugele maha.

Narvas, aga ka Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narva-Jõesuus elab väga vähe eesti emakeelega inimesi (alla 10%) ning eesti keelt oskavaid elanikkegi on võrreldes ülejäänud Eesti piirkondadega vähe (keskmiselt üks kolmandik). Seetõttu on piirkonna keelekeskkond valdavalt venekeelne. Ida-Virumaal on ka tunduvalt vähem neid, kes oskavad kolme või enamat võõrkeelt (nt Narvas 2,5%, Tallinnas 21,3%). Elanikkonna koosseisust tingitult on üldhariduskoolide õppekeeleks enamasti vene keel (v.a gümnaasiumid, kus 2007. a-st alates õpitakse vähemalt 60% ulatuses eesti keeles). Eesti keeles saab õppida Narva Eesti Gümnaasiumis, Kohtla-Järve Ahtme ja Järve gümnaasiumis ning Maleva ja Sillamäe põhikoolis. Mitmes vene õppekeelega koolis saab õppida keelekümbluse meetodil õppida eesti keeles.

Ida-Virumaa olulisemad eesti keele kesksed avaliku sektori asutused on TÜ Narva kolledž, Ida-Virumaa kutseõppekeskus Jõhvis, Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž Kohtla-Järvel, Narva kutseõppekeskus, SA Eesti Kontserdi Jõhvi kontserdimaja. Jõhvis asub justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluv Viru vangla, mis on oluline tööandja. Venekeelse enamusega (eestlasi alla 50%) piirkonnad on ka Mustvee linn ja Kasepää vald, kus eestlasi on alla 40%, ja enamuse moodustab seal juba sajandeid olnud vene vanausuliste kogukond.

Eestikeelse enamusega linnad

Eestikeelse enamusega linnades, nt Tartus, Pärnus, Valgas on väike, ent siiski märgatav venekeelne kogukond. Nende linnade grupeerimiseks eraldi keelekeskkonnana peamiseks põhjuseks on vene õppekeelega põhikooli või põhikooliklasside olemasolu. Mõnes teiseski linnas, nt Paides ja Räpinas oli lõppeval õppeaastal üksikud vene keeles õppivaid põhikooliõpilasi, ent puudub vene õppekeelega kool kui venekeelset kogukonda ja selle keele keskkonda toetav institutsioon. Eestikeelse enamusega linnad on kõik siiski eripalgelised.

Tartu elanikest 81% kõneleb emakeelena eesti keelt. Tartu oli nõukogude ajal nn kinnine linn, kus paiknes Raadi militaarlennuväli koos sõjaväelinnakuga. Selle tulemusel tekkisid Tartusse suure vene keele kõnelejaskonna osakaaluga linnaosad. Need keelelised naabruskonnad on suuresti säilinud tänaseni.

Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli ning Balti kaitsekolledži akadeemilise personali ja tudengkonna tõttu on Tartus väike, ent tajutav rahvusvaheline mitmekeelne kogukond. Vähemalt kolme võõrkeele oskajate osakaal on suurem (18,7%) kui Eestis tervikuna.

Kuurort-, tööstus ja sadamalinna Pärnu ja selle lähedal asuva endise tekstiilitööstuslinna Sindi eesti keelt ema- ja võõrkeelena oskava elanikkonna osakaal on sarnane. Pärnus on vene õppekeelega Pärnu Vene Gümnaasium, kus vene keeles õpib u kümnendik piirkonna 1.-9. klassi õpilasetest. Sindis saab vene keeles õppida veel vaid kahes esimeses kooliastmes. Pärnus asub mitmeid hotelle ja spaasid, mille külastajaskond on soome- ja vene- ning Läti läheduse tõttu ka lätikeelne.

Piirilinnas Valgas on eesti emakeelega 61,8% püsielanikkonnast. Valga teeb erandlikuks ka sõsarlinn Valka ja ühiselt kasutatavad teenused, mistõttu on eesti ja vene keele kõrval oluline ka läti keel.

Eestikeelsete elanikega linnad ja maapiirkonnad

Suurem osa Eesti väikelinnu ja maapiirkonnad on valdavalt eesti keelt emakeelena kõneleva elanikkonnaga. Keelegruppide lõikes moodustab nendes piirkondades venekeelne kogukond 1–5% elanikkonnast, nt Kuressaares 1,4%, Viljandis 3,6%, Tabiveres 4,1%. Kuna seetõttu on ka vene õpilaste arv väike, puuduvad sellistes piirkondades enamasti vene õppekeelega koolid. Teisi keelekasutust mõjutavate tegurite osas on neil piirkondadel on nii ühisjooni kui ka erisusi. Keeleökoloogiliselt olulisteks protsessideks on maapiirkondade elanikkonna kahanemine ja vananemine. Enim kahanes rahvaarv Eestimaa lõunapiiri, aga samuti Virumaa lõunaosas ja Jõgevamaa põhjaosa valdades. Maaelanike keskmine vanus on kõrgem kui linnades ning pensionäre leidub kohati rohkem kui tööealisi. Eakate hulgas on omakorda naisi rohkem kui mehi, noorte ehk 20–34 aastaste hulgas aga naisi vähem kui mehi. Siserännet iseloomustavad alates 1990ndatest kaks suundumust — üks on peamiselt töötamise ja õppimise eesmärgil linnadesse suunduvad noored. Teine tendents on paremaid elutingimusi otsivate perede valglinnastumine.

Kuigi jätkub tendents, et kolitakse linnast puhtama elukeskkonnaga maale, kasvavad selle arvelt peamiselt Harju maakonnas olevad vallad. Muudesse valdadesse soetatakse suvekodusid, mis ei kasvata makse ja valdade võimalusi. Maal on parimas tööeas kõrgharidusega töötajate osakaal vaid 10%. Maakondadest käib u 7–10% ulatuses tööealisi tööle suuremates linnades või Tallinnas, ka maakonna siseselt käiakse maakonna keskusesse või alevisse tööle. Naised on tööjõuna rohkem liikuvad, kuid mehed reisivad kaugemale. 7–10% ulatuses käiakse kõikidest maakondadest tööl välismaal, enamasti mehed ja peamiselt Soomes.

Eesti vähemusega Lõuna-Soome

Soome on olnud Eesti taasiseseisvumise järel eestimaalastele peamiseks väljaränderiigiks. Soomest on lühikese ajaga saanud Venemaa asemel suurima välis-eesti kogukonnaga riik maailmas. Eesti keele kõnelejad on Soome Statistikakeskuse andmeil venekeelse uusvähemuse järel emakeelena kõnelejate arvu poolest suuruselt teine nn sisserännanute kogukond Soomes: vene keelt peab oma emakeeleks 62 554, eesti keelt 38 364 inimest (andmed seisuga 22.03.2013). Seevastu kodakondsuse põhjal on eestlased suurim välispäritolu rühm Soomes: Eesti kodakondsus on 39 763, Venemaa kodakondsus 30 183 Soome elanikul (andmed seisuga 22.03.2013).

Soome eestlaskonna näol on tegu suhteliselt hilise, intensiivse sisserände tulemusel moodustunud (või moodustumisel oleva) rühmaga, mille kujunemisele on andnud tõuke Eesti taasiseseisvumine (1991), piiride avanemine, Euroopa Liidu idalaienemine (2004) ning sellega seoses tööjõu vaba liikumise piirangute lõppemine Soomega (2006), mida võib pidada piiriülese töö- ja pendelrände algpunktiks. Soome-suunalise väljarände põhjused on ennekõike majanduslikud, olles selges seoses Eesti tööturu olukorraga.

Kuigi eestlased elavad hajutatult üle riigi, on valdav osa neist koondunud pealinna Helsingisse ning selle satelliitlinnade/linnaosade ning teiste suurlinnade ümbrusesse. Soome Statistikaameti andmetest (2012. aasta septembri seisuga) nähtub, et suurem osa Soomes elavatest eestlastest elab Uusimaa regioonis (25 859), järgnevad Varsinais-Suomi (3363), Pirkanmaa (1945) ning Päijät-Häme (1302).

Oluliselt on muutunud ka eesti kogukonna sooline jagunemine. Kui varem olid tööealise elanikkonna puhul kõikides vanuserühmades (st 20–64aastased) ülekaalus naised, siis alates 2005. aastast on tööealise elanikkonna hulgas suurenenud meeste osakaal, mis omakorda tähendab seda, et Soome-suunaline välisränne puudutab eeskätt tööealisi mehi.

2012. aasta seisuga on Soomes elavate-töötavate eestlaste seas meeste ja naiste arv juba enam-vähem võrdne: mehi on 19 589, naisi 20 174. Eestlasi töötab Soomes erinevates valdkondades, kõige rohkem ehituse (oletatavasti kuni 15 000) ja transpordi alal, aga ka muudes teenindussfäärides. Eesti meedia andmeil töötas 2009. aastal Soome tervishoius 488 Eesti kodanikku või Eestis sündinud isikut: haiglates 338, tervisekeskustes 102, eratervishoiuteenustes 27, stomatoloogias 21.

Eesti keelekogukonnad

Eesti

Eesti keelekogukonna suuruseks on pakutud maagiline üks miljon, kellest eesti emakeelega Eesti püsielanikke on viimase rahvaloenduse andmetel on üle 887 tuhande (RLE06). Kui suur on eesti keelekogukond väljaspool Eestit on raske öelda. Eesti keele kõnelejaskonna hulka on arvatud ka inimesed, kes peavad oma esimeseks keeleks mõnda eesti keele eesti keele traditsioonilist murret või erikuju (võru, setu, mulgi, kihnu)

Võru

Võru keel, mida peetakse traditsiooniliselt murdeks, on (lõuna)eesti keelevariant. Viimase rahva- ja eluruumide loenduse järgi elab üle 40% Võru murde potentsiaalsetest kõnelejatest (vrd/pro võrokesed ja setod, üle 87 000 Eesti püsielaniku) oma traditsioonilisel keelealal Kagu-Eestis. Võrokesed kasutavad kirjasõnas pea eranditult eesti kirjakeelt, kuigi võru kirjakeele standard on olemas. Võrukeelseid keele- ja meediatooteid tarvitatakse eesti- ja ingliskeelsetega võrreldes kordades vähem. Kõige edukam võrukeelne väljaanne on traditsiooniline, vananeva lugejaskonnaga, üle kahe nädala ilmuv, riigi toel otsepostitusega leviv ajaleht Uma Leht. Niisiis on võru keel osalt standardiseeritud, piirkondlikult domineeriv, valdavalt suulises kasutuses ja murde staatuses olev keel, millel on vähene institutsionaalne toetus. Võrokeste kultuuripraktikad on osa Eesti traditsioonilisest kultuurist, mis omakorda on kujunenud kultuurikontaktide tulemusel. Linnastumise ja üleilmastumise tagajärjel on võrokeste traditsiooniline elulaad ühtlustunud teiste eesti ühis- või kirjakeele kõnelejate omaga. Religioonil on võrokeste etnilise identiteedi konstrueerimisel peaaegu olematu roll; vaatamata üksikutele animismiilmingutele (nt endiselt kohati aktuaalne ristipuude, puudesse ristide tegemise komme) ei erista religioon ja religioossed sümbolid võrokesi muudest eestlastest.

Setu

Setod on Eesti-Vene piirialal elav etniline rühm, kes räägib lõunaeesti keelevarianti, mida peetakse akadeemilises (murdeteaduse) ja avalikus diskursuses eesti keele murrakuks. 2011. aasta rahvaloenduse tulemused näitavad, et üle 12 000 Eesti enam kui 15aastast eesti emakeelega püsielanikku märkis loendusel, et mõistab seto keelt (pro Setu murre või murrak). Enamus vastanutest elab väljaspool setode traditsioonilist asuala. Ehkki võru- ja setukeelne kõne on võõra ja võhiku kõrva jaoks äravahetamisi sarnased, eristatakse setosid nende õigeusu tausta ja identiteedi tõttu, aga ka mõne eenduva hääldusjoone ja eripärase sõnavara järgi, mis toimivad etnilise rühma keeleliste markeritena. Aktivistide eestvõtmisel on seto keele õpetamiseks koostatud trükiväljaandeid ja helisalvestisi. 2009. aastal ilmus täiesti uus lugemik, 2012. aastal seto aabits. Kui 1920. aastate lugemisvara oli peamiselt eesti keelest tõlgitud, siis nüüd on avaldatud peamiselt setokeelset originaalloomingut. Ilmunud on ka ajalooalane koguteos „Setomaa 2”. 2010. aastal asutatud Seto instituut hakkas 2013. aastast välja andma setokeelset „Seto kirävara” sarja (nt Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi 2. väljaanne, eepos „Peko”, lauluraamat jne). Kord kuus ilmub ajaleht Setomaa. Setodel on mitmeid traditsioonilisi kultuurisümboleid: dekoratiivsed hõbeehted, iseloomulikud rahvarõivad, traditsiooniline seto talu, väike külakabel (tsässon, vn tšassovnja), mis on kahjuks kaotanud mõned oma funktsioonid, traditsiooniline seto laul ja tants ning traditsioonilised (usu)pühad (nt kirmas, vrd sks Kirchmesse). Seto leelo on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. (Allikas: ELDIA)

Kihnu

Viimase rahva-ja eluruumide loenduse järgi märkis Kihnu murraku oskuse 1320 Eesti püsielanikku. Kihnu püsielanikest märkis üle 85% Kihnu murraku oskust.

Mulgi

Mulgi keelt on kõneldud ja kõneldakse Lõuna-Viljandimaal viies kihelkonnas: Hallistes, Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes ning keeleala on ulatunud Ruhja ümbrusesse Põhja-Lätis. Traditsioonilisel Mulgi murdealal, ligikaudu tänapäevase Abja, Halliste, Helme, Hummuli, Karksi, Paistu, Põdrala ja Tarvastu vallas ning Mõisaküla ja Tõrva linnas on püsielanikke kokku üle 18 000, kellest Mulgi murde oskust märkisid alla 16%. Mulgi murde oskajatest elab vaid pisut üle 30% Mulgimaal, ülejäänud aga mujal Eestis. Enamus Mulgimaa külasid on hajakülad, väikelinnad asuvad Valga-Pärnu maantee ääres. Sarnaselt teistele perifeeriatele on Mulgimaa probleemiks väljaränne ja elanikkonna vananemine.

Mulgi keele elavdamiseks ja edendamiseks asutasid Mulkide selts, Tallinna Mulkide selts ja Viljandi maavalitsus 1996. aastal Mulgi instituudi, mis kolm aastat hiljem reorganiseeriti Mulgimaa omavalitsuste initsiatiivil mittetulundusühinguks Mulgi kultuuri instituut. Alates 2005. aastast võib neljapäeviti Vikerraadio kanalilt kuulata lühikesi mulgikeelseid uudiseid, antakse välja mulgikeelset ajalehte „Üitsainus Mulgimaa“, mis ilmub 2008. aastast kord kvartalis. Ilmunud on lugemik, laste laulu- ja mänguvihik, mitmesugused helikandjad ja trükised ning Mulgi sõnastik. Mulgid valisid 2013. aastal endale viie sõlmega punase kaaruspaela kujutisega (linaõie) sinise-musta-valge lipu.

Venekeelne kogukond

Venelasi on Eesti pinnal elanud viimase 500 aasta vältel. Suuremad sisserändelained on olnud motiveeritud kas poliitiliselt (17. sajandi kirikulõhe, 1917. a riigipööre Venemaal, Nõukogude okupatsioon) või majanduslikult (Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud võõrtööjõu sisseränne). Viimase rahvaloenduse tulemusel moodustavad vene emakeelega inimesed Eesti püsielanikest 29,6% ja valdav enamus neist elab Tallinnas, mujal Harjumaal ja Ida-Virumaal. Suurem osa neist on Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel sisse rännanud ja sisserännanute järeltulijad. Vene keelt kasutavad tava- ja kodukeelena ka mitme teise NSVL-i territooriumil asunud etnilise rühma liikmed. Sestap on venekeelne kogukond küllalt mitmekesine, et seda pole vahel söandatud kogukonnaks pidadagi.

Vene vanausulised

Peipsi läänekaldal elavaid venelasi tuntakse peipsivenelaste ehk vanausulistena (vn староверы, старообрядцы). Nende esivanemate Eestisse Peipsi läänekaldale ümberasumise põhjuseks sai 17. sajandi keskpaigas aset leidnud kirikureform Venemaal ja sellele järgnenud kirikulõhe. 2011. aasta rahvaloenduse identifitseeris ennast vanausulisena veidi alla 2900 Eesti elaniku, eelmisel loendusel (2000) märkis ennast vanausulisena veidi üle 2500 inimese. Vanausuliste traditsioonilised asualad Eestis on Mustvees ja sellega külgnevas Raja külas, Kallastel ning Kolkja, Kasepää ja Varnja külades, ja Piirisaarel. Paljud elavad ka Tartus ja Tallinnas. Etniliste ja keeleliste kriteeriumide asemel on religioon olnud vanausuliste identiteedi tuumaks, selle põhjal tehakse vahet omadel ja võõrastel. Vanausuliste keelepruuki ilmestab ulatuslik vene-eesti kakskeelsus.

1998. aastal loodi Eesti (Tartumaa) Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing. On ka märke noorema põlvkonna huvist ja soovist vanemate traditsioone jätkata: lapsi on hakatud ristima taas vanausuliste kommete järgi, neile õpetatakse mõnevõrra kirikuslaavi keelt.

Muud keeled

Statistikaameti andmetel elas Eestis 2013. aastal u 22000 ukrainlast, 12000 valgevenelast, 2000 juuti, 2000 tatarlast, 1500 sakslast, 1700 lätlast ja u 1700 leedulast ning 1600 poolakat, kes elavad peamiselt Tallinnas ja Harjumaal, aga ukrainlasi ja valgevenelasi on ka Ida-Virumaal ja lätlasi Valgamaal. Rahvaloenduse andmete järgi on raske nende keelekasutust hinnata, tõenäoliselt kõneleb suur osa etnilisi slaavlasi emakeelena vene keelt. Sellegi poolest püütakse elus hoida ka rahvuskeelt ja –traditsioone. Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus toetab ukraina, armeenia, juudi, valgevene, usbeki, tatari, aserbaidžaani, gruusia ja tatarikeelseid pühapäevakoole.

Taasiseseisvumise järel on arvestatavaks sisserändajate grupiks kujunenud soomlased. Statistikaameti andmetel oli neid 2013. aastal Eestis 7311. Suurem osa nendest (peaaegu 3000) elab Tallinnas või Tallinna vahetus läheduses, u 1500 elab Ida-Virumaal ja sama palju Tartus ning Tartumaal. Paljud neist on saabunud siia töötama või juhtima oma ettevõtet. Nii mõnelgi on Eestis oma suvekodu, populaarseimad kohad on Saaremaa ja Lääne-Eesti rannikualad. Eesti kõrgkoolidest on soosituim Tartu ülikool, kus igal aastal tudeerib ligemale 300 soomlast. Tallinnas on soome üliõpilasi veidi üle saja. Soome osalusega ettevõtteid on Eestis registreeritud umbes 4500, neist 3500 tegutsevad ka aktiivselt. Tallinnas on eraomandis olev soome keelega põhikool.

Sekundaarandmed

Eesti püsielanike eesti keele oskus maakonniti ja maakondade I-III kooliastme õpilased õppekeele lõikes 2013/2014 õppeaastal, (%)